Armastuse sõnaraamat

„Armastuse sõnaraamat“ on ühe paari lugu. Jutustaja on vaiksema loomuga kirjanik, tema kallim aga iga seltskonna hing. Ühel oli õnnelik lapsepõlv, teisel mitte. Elu ju koosnebki paljudest sellistest väikestest vastandustest, mis nii argistel kui ka erilisematel hetkedel tunda annavad ja meid üksteisest eemale kisuvad. Sealsamas on aga ka hulk kokkulangevusi, mis lihtsalt peavad midagi tähendama ja eriliselt siduma!
David Levithan esitab ühe suhte loo tabavalt lühikeste piltidena, mis moodustavad järjest lugedes nauditavalt visandliku romaani, ent pääsevad mõjule ka läbisegi. Ilmselt on asi selles, et peategelased käivad läbi enamikule tuttavad armastuse etapid. Ent alati ei ole kõik vaid öö, arm, kirg, lähedus, lootus, helgus. Vahel sa lihtsalt ei jaksa enam ja tundub, et üksi edasi minna oleks õigem. Aga siiski… Oled sa valmis kõigest sellest loobuma?

Tõlkinud Eia Uus

****

“Veider, katkendlik, haarav, hämmeldav, kurvakstegev ja naermaajav – kokkuvõttes lihtsalt lummav teos. Idee kirjutada romaan armastusest tähestiku järjekorda seatud märksõnade järgi tundub alul võimatuna, kuid sõnamaag Levithan suudab oma lummava keelekasutusega selle tõepoolest teoks teha. Kuigi mahult on “Armastuse sõnaraamatut” raske romaaniks klassifitseerida, on teose katkendlik, hingamis- ja mõtlemisruumi jättev vorm kindlasti üks põhjusi, miks see niivõrd naha vahele poeb – siin on ruumi ka lugejale, on koht sinu enda mõtetele, kogemustele ja äratundmistele, mis loo igaühe jaoks erinevalt käima tõmbavad.
Lugu ise on tegelikult lihtne, nagu armastuse lood ikka. On kohtumine, armumine, pettus ja pettumine – lugu, nagu miljonid armulood kogu maailmas. Mis aga eristab Levithani neist miljonitest, on tema tabamatu oskus kirjutada korraga ülimalt intiimselt ja samas justkui distantsilt. Info, mida ta jagab, on napp, aga üdini aus, ilustamata ja mahendamata. Õnn on kõikehõlmav, rõõm võtab põlvist nõrgaks, viha lööb hingetuks ja solvumine on nii mürki täis, et suhu tuleb sapi maitse. Ja selles kõiges on ikka veel nii palju ruumi, et iga lugeja jaoks tekib lugu just selsamal hetkel, kui ta seda raamatut loeb ja oma kogemuse sinna juurde lisab. Kas võib veel paremat tahta?”

Sash Uusjärv, ajakiri Naised

*****

“Kuidas rääkida armastusest?
“Armastuse sõnaraamat” on õrn ja mänguline romaan, kus ühe paari suhtelugu on kirja pandud leksikoni vormis. Teekond A-st Z-ni paljastab kild killu haaval armastusloo, mis on tulvil kõige tavalisemaid ja kummalisemaid vastuolusid.

USA kirjanik David Levithan on kodumaal tuntud eelkõige noorteromaanide autorina ning 2011. aastal valminud teos  “Armastuse sõnaraamat” oli õigupoolest tema esimene täiskasvanud lugejatele suunatud romaan. Seejuures ei valinud Levithan sugugi turvalist teekonda, vaid tegi väga julge katsetuse ja lasi ennast juhtida inspireerivatest sõnadest. Nii tulebki tervik kokku fragmentidest.

Me saame nimetu jutustaja käest teada, kuidas ta kohtus interneti tutvumisportaalis oma kallimaga, me saame aimu naise lõbusast ja spontaansest loomusest, aga ka tema napsitamiskommetest. Kuuleme hetkedest, mis neid kokku tõid ja lähedaseks muutsid, ning teistest, mil nad üksteisest kaugenesid. Näiteks siis, kui jutustaja seletab lahti sõna dispel ehk eemale peletama: “Asi oli viisis, kuidas sa ütlesid: “Ma pean sulle midagi rääkima.” Tundsin, kuidas võluvägi toast haihtus.” Leksikoni kõige kardetuma sõna “armastus” juures peatub Levithan aga üksnes selleks, et öelda: “Ma ei hakka isegi üritama.”

Sõnad vihjavad ja annavad aimu, aga nad ei pane midagi paika. Sõnad ja laused on siin eeterlikud nagu lõhn ja maitsed, mis äratavad üles meie oma mälestused ning igatsused, natuke mõrud, natuke magusad.”

Merit Kask, ajakiri Anne&Stiil