Viimase viiekümne aastaga on Saksamaal liblikate arvukus rohkem kui kaheksakümmend protsenti vähenenud – see on karm fakt.
Saksa silmapaistev bioloog ja paljude populaarsete raamatute autor Josef H. Reichholf analüüsib olukorda, miks on liblikad tema kodumaal välja suremas.
Pestitsiidid, liigne väetamine ja monokultuurid on muutmas minevikuks liigirikkaid aasu, kus värvikirevad liblikad õielt õiele lendavad.
Kuid Josef H. Reichholf ei maali vaid õuduspilte ähvardavast ökokatastroo¬ st, ta juhib meid ka liblikate imelisse maailma. Muinasjutuline värviküllus, üllatavad käitumisjooned ja oskuslik kohanemine iseloomustavad neid kauneid putukaid, keda autor kütkestavalt tutvustab ja kelle säilimisse saab iga lugeja oma väikese panuse anda.

AUTORI EESSÕNAST
Viimase viiekümne aastaga on meie liblikate arvukus rohkem kui kaheksakümmend protsenti vähenenud. Ainult vanemad inimesed suudavad võib-olla veel meenutada aega, mil niidud olid täis kirjusid lilli ja lugematud liblikad lendlesid nende kohal ringi. Keegi ei oleks toona tulnud selle peale, et hakata neid üle lugema. Milleks ometi? Liblikad kuulusid suve juurde, nii nagu mesilased ja põllulilled. Varakevadest kuni kesksuve alguseni laulsid lõokesed. Esimestest päikesekiirtest peale juubeldasid nad nurmede kohal õhus. Terve aasta jooksul oli näha talvikesi, nurmkanasid ja jäneseid. Kraavides ja lompides elasid konnad. Lehekonnad krooksusid veel 1970ndatel ühes väikeses tiigis nurme serval nii valjusti, et telefoniintervjuu ajal, mida Baieri Raadio minuga tegi, oli nende koor terrassiukse vahelt kuulda. Intervjuu teema: Baieri maakohtu istung konnakontsertide tekitatud mürareostuse üle.
Õppisin liblikaid tundma juba lapsena. Suuri, ookrikarva musta võrgustikuga tiibadega pääsusabasid nägin tosinate kaupa. Nad lendasid meie köögiviljaaeda, et porgandipealsetele muneda. Rõõmustasin iseäranis nende roheliste, punaste täppidega röövikute üle, kui nad nädalate pärast avastasin. Kui puudutasin neid pea lähedalt, heitsid nad pea tagant süvendist välja kummalise oranžikas-kollase jätke. See levitas imelikku, nagu hiljem teada sain, peletavalt mõjuvat lõhna.
Eri liiki sinilibliklased, keda ma toona veel ei osanud eristada, lendasid aasade kohal, mis ulatusid meie majakesest küla serval kuni lammi-metsani. Siniselt kumavaid liblikaid oli nii palju, et ma ei oskaks tagasivaatavalt isegi mitte umbkaudu öelda, kui arvukad nad võisid olla.
Kapsaliblikaid ei pandud üldse tähele. Nad kuulusid looduse juurde, mis meid ümbritses, nii nagu ritsikate laul mais ja rohutirtsude siristamine südasuvel. Urgitsesin meelsasti neid rohukõrrega pesakäikudest, kus nad elasid. Nende suur lopergune ja jässakalt mõjuv pea lõbustas mind. Seal ei paistnud eriti palju arukust olevat: niivõrd lihtsalt lasksid nad end narritada.
Pügatud pajude otsas oja ääres, mis lookles meie maja tagant läbi aasade, pesitsesid vaenukäod. Sulgedest hari püsti, kõndisid nad karjamaal pead noogutades ringi ja urgitsesid kookides, mida lehmad olid endast järele jätnud. Lehmad olid kogu suve kuni hilissügiseni päevad otsa karjamaal. Õhk kihas kuldnokkadest. Need alati kuidagi üliagaralt mõjuvad mustade sulgedega linnud järgnesid lehmadele. Mõnikord istusid kuldnokad neile selja peale. Igas aias oli kuldnokkadele vähemalt üks pesakast kõrge posti otsa üles pandud. Kui kirsid valmisid, võtsid nad neist märkimisväärse osa endale ja tegid selle juures kõva kära. Kuld¬nokkade kirsipuult äraajamine oli vanemate laste jaoks suur lõbu, sest selleks tohtisid nad ronida puu otsa, kus kirsid rippusid otse suu juures. Meie maja katuse all elas koloonia varblasi: kõva tosin, võib-olla ka rohkem. Nad olid alati seal. Meie kass ei teinud koduvarblastest välja. Ta käis hiirejahil ja oli selles väga edukas. Maaidüll. Helged mälestused lapse- ja varasest noorusajast Alam-Baieris Inni orus.
Need võivad olla pettepildid, milles kunagine tegelikkus on end tagantjärele paika seadnud. Sellest peab olema teadlik alati, kui püüda „kunagist” „tänase” põhjal taastada. Mälu annab meile seda, mida soovime. Ja see kaldub nostalgia, möödunu igatsemise poole. Siiski alustan seda raamatut kirjeldustega kunagi kogetud looduse ilust ja mitmekesisusest ka selleks, et teha mõistetavaks, miks mind liblikate kadumine nii väga puudutab. Raamatu esimene osa annab aluse, mille põhjal saame hinnata liikide kadumist. Valin näited teadlikult nii, et ei pea olema spetsialist, saamaks ise midagi sarnast vaadelda või jälgida.
Kokkuvõtvalt peaksid need näitama, et liblikate arvukus kõigub küll veel seletatavatel põhjustel endiselt tugevalt, kuid vähemalt viimase poole sajandi jooksul on üldine vähenemistrend siiski näha. Selle põhjuseid käsitleb raamatu teine osa. Väga oluline on eristada harilikke kõikumisi trendist. Mitte ainult, et mõista kulgu, vaid eelkõige selleks, et võtta tarvitusele õiged vastuabinõud. Näiteks ainuüksi mürkide kasutamise vähendamine, nii püüdlemisväärt kui see ongi, ei ole piisav. Ja ka see, mida me harilikult seostame „rohelise” ja „ökoga”, sisaldab liikide säilitamisega seotud probleeme. Teine osa on seepärast paratamatult keskkonnapoliitiline. Ma olen veendunud, et ökoloogia on kaotanud oma teadusliku süütuse alates sellest ajast, kui poliitiliselt mõjukaks saanud ringkonnad kujundasid selle ümber loodusreligiooniks. Seepärast ootan sealt vastuväiteid. Olen sellega harjunud ja see kuulub teadusliku arutluse põhimõtte juurde. Avalikult kivisse raiutud arvamustest eristab sellist mõttevahetust paremate uurimistulemuste tunnistamine. See teeb loodusteadused tugevaks, aga ka aina ebapopulaarsemaks. Sest loodusteadused toovad esile suhtelisuse ja jäävad paindlikuks seal, kus tänapäeval meelsasti põhimõtted dogmaatiliselt vastu seatakse. Skepti¬line olla ei mõju loodusteadlaste jaoks hävitava hinnanguna, vaid kiitusena selle eest, et nad ei allu dogmadele ka siis, kui need peaksid parajasti moes olema.
Sama kehtib ka väljendusvabaduse piiramise kohta poliitkorrektsuse survel: see, kas me ütleme „taimekaitsevahendid”, nagu mõned nõuavad, või nimetame neid „mürkideks”, ei muuda nende toimet. Sest sellised peavad need lõppude lõpuks olema: ained, mis tapavad seda, mis peab saama hävitatud. Lisaks ei saa vältida ikka ja jälle üldistavalt „põllumajandusest”, „kaitsemeetmetest” või „looduskaitsest” kirjutamist. Talupidajad saavad erinevalt enamikust oma kolleegidest majandada putukasõbralikult, haljastustöölised, kes niidavad teeservi, saavad ka seda teha, jättes osa rohuliblesid ja lilli kasvama, ning aiad saab väga liblikasõbralikuks kujundada. Kuid üldjuhul sobivad tähistused „põllumajandus”, „maastiku- ja aiahooldus” või ka „looduskaitse” kui organisatsioon ja riiklik asutus, sest neist lähtuvad kindlad tagajärjed. Ja selles tähenduses on siin raamatus neist üldistavalt juttu. Nõnda sõltub mu mõttearenduste mõju ka sellest, millise suhtumisega seda raamatut loetakse. Olen kirjutanud selle raamatu vastutustunde ajel, mida võlgneme tulevastele põlvedele. Paljud, väga paljud on aastakümneid avaldanud arvamust tööstusliku põllumajanduse teemal. Ikka veel on neid liiga vähe, et tekitada vajalik poliitiline surve, mis viiks pöördeni paremuse poole.

Lehitse

Gladioolid on tõelised õiekaunitarid: lisaks ilusatele õitele aias on gladiool ka suurepärane lõikelill, mis püsib vaasis kaunina kuni kaks nädalat. Tänapäevased sordid on ilmastikule vastupidavad  ning õisikus on palju korraga avatud õisi.

Gladioolide edukaks kasvatamiseks on vaja teada neile sobilikke tingimusi ja arenguetappide iseärasusi. „Maalehe gladiooliraamat“ jagab soovitusi ja nõuandeid, kuidas seda küllaltki nõudlikku lille kasvatada – millist kasvukohta valida, kuidas istutada, paljundada, kasvatada ja lille haigustega võidelda. Raamatust leiate ka sordinimekirjad Eesti oludes hästi vastu pidavatest sortidest.

Andi Normet on sündinud 1943. aastal Koorastes, lõpetanud Räpina Aianduskooli ja kaitsnud põllumajandusteaduste kandidaadi kraadi Eesti Põllumajanduse Akadeemias.
Ta on tuntud lillekasvataja, kelle aias toimuvad igal aastal mitmed oodatud lilleekskursioonid. Andi Normet jagab oma teadmisi Eesti Maaülikoolis ja Räpina Aianduskoolis ning on lisaks mitmete lilleraamatute autor.

Küülikud on nutikad ja seltsivad koduloomad, ent aasta-aastalt saab küülikukasvatusest Eestis ka üha olulisem põllumajandusharu. Küülikuliha on tervislik ja väga maitsev. Võrreldes teiste lihatüüpidega on see kõrge proteiini- ning madala rasva-, kolesterooli- ja soodiumisisaldusega ning leiab ühe enam kohta ka eestlase toidulaual. Küülikunahk on väga soe ning kerge.

Selles lihtsas stiilis kirjutatud käsiraamatus läheneb autor küülikukasvatusele praktiku, mitte teoreetikuna. Raamat annab asjaliku ülevaate tõuvalikust, küülikla planeerimisest ning küülikute anatoomiast ja füsioloogiast. Põhjalikult on käsitletud küülikute tõuaretust, söötmist ning küülikukasvatuse toodangu realiseerimist. Kirjeldatud on ka sagedamini esinevad küülikute haigused ning nende ennetamine ja ravi.

Eesti Maaülikooli pikaaegne õppejõud Luule Metspalu tutvustab oma raamatut nii:

„Viljapuudel ja marjapõõsastel sigib ja sagib arvukalt lülijalgseid. Nende hulgas on liike, kes satuvad oma elu ja tegevusega inimesega konflikti. Need tegelased kahjustavad puid ja põõsaid ning hävitavad saagi. Selleks, et vaenlasega edukalt võidelda, tuleb teda tunda. Seda reeglit silmas pidades toon lugeja ette kahjurid,  kes võivad meile koduaias või metsas peavalu valmistada. Paljud neist liikidest on end meie juures juba mugavalt sisse seadnud ja kahjustavad igal aastal, teised ootavad veel „värava taga“ oma võimalusi. 

Kirjeldan raamatus viljapuid ja marjapõõsaid vaenavate kahjurite välimust, elu ja kombeid.  Nende äratundmiseks on lisatud arvukalt võrdlustabeleid. Samuti saate näpunäiteid millal, kust ja kuidas neid kahjureid otsida ning mis tingimustel tõrjet korraldada.  Saate teada, milliseid jälgi jätavad kahjustajad oma elupaikadesse ja kuidas taimed neile reageerivad. Iga liigi puhul, kelle tõrje on vajalik, soovitan koduaeda sobivaid keskkonnasäästlikke tõrjemeetodeid ja vahendeid. Saate teada, mis on putuka püünised,  tuntumad biopreparaadid ja taimeleotised ning kuidas need toimivad. Saate ka juhatusi, kuidas neid kasutada nii, et sellest tulu tõuseks.“

Kahjureid on raamatus kirjeldatud nende süstemaatilise kuuluvuse järjekorras, et lugeja saaks ülevaate nende asukohast loomariigi süsteemis. Süsteemi tundmine aitab kaasa kahjurite bioloogia tundmaõppimisele, mis on aluseks sobilike tõrjevõtete valikul. Mõnel meie naabrite juures juba mustas nimekirjas oleval kahjuril ei olegi veel eestikeelset nime, nemad on raamatus ladinakeelse nimega. Liikide puhul on esitatud nii eesti kui ladina keeles esinevad võimalikud sünonüümid. Kui samale liigile on sama autor andnud mitu nime, on esitatud üks nimi ning ülejäänud on sulgudes. Kui aga samale liigile on erineva nime andnud mitu autorit, on need nimed koos autoriga välja toodud.

Teksti täiendab värvipildiplokk, viited piltide asukohale on lisatud raamatu registrisse.

Kuidas rajada aed nii, et see sobituks oma loodusliku ümbrusega?

Kuidas saavutada aias olukorda, et kõik näib pisut metsik ja vallatult vaba ning seda ilma ohje täielikult käest laskmata?

Kuidas kujundada koduümbruse võsastuvad loopealsed kauniks maastikupargiks ilma ühtegi puud istutamata?

Raamatu autor mastikuarhitekt Kristiina Hellström on tegelenud nende küsimustega oma Hiiumaa n-ö maastikulaboratooriumis üle 15 aasta. Loopealsed ei ole aianduslikus mõttes eriti tänuväärsed, kuid seda enam tuleb seal lähtuda karmidest looduslikest eeldustest. Nii saab puudused pöörata voorusteks ning Paiga Vaim pääseb mõjule.

Lehtpeet armastab porgandit! Sama lugu on lillkapsa ja selleri, spinati ja põldoa ning tomati, nuikapsa, saialille ja tilliga. Lavendel peletab roosidelt lehetäisid. Koirohi sobib aga kasvama mustsõstrapõõsa alla, sest köögiviljad tema naabrust ei talu. Kapsad ja kannikesed jäävad koos kängu.
Lähestikku kasvavad taimed mõjutavad üksteist, sobivad naabrid annavad koos kasvades parema saagi ja püsivad tervemad.
Saksamaal Fuldas asuva Püha Benedictuse Ordu (OSB) nunnakloostri õde Christa Weinrich on õppinud aastate jooksul taimede vastastikust mõju märkama ja kloostriaias ära kasutama ning ta soovitab segaviljelust ka koduaedadesse.
Saksamaal on tema menukas raamat ilmunud mitmes kordustrükis, kirjastus Hea Lugu annab kloostriaia kogemused välja sarjas Maheaedniku käsiraamat.
Segaviljeluses kasvatatakse ühel maatükil kas ridades või peenras koos mitmeid kultuure. Lugedes saate teada, kes on aias head ja halvad naabrid, kuidas kasutada segaviljeluse võtteid taimi reas ja peenras kasvatades, millised taimed sobivad üksteise eel-, vahe- ja järelkultuuriks, kuidas vältida mulla väsimist, miks ja millega taimi multšida, kuidas taimed kahjureid eksitavad ja mil moel korraldada viljavaheldust.
Segaviljelusega saadud kogemus on näidanud, et nii taluvad taimed paremini põuda ning on tervemad, jäädes näiteks harvemini seenhaigustesse. Põldosja leem ja leotis teevad taime tugevamaks ja haigustele-kahjustajatele vastupidavamaks. Mulda kosutavad nõgeseleotis ja haljasmassina kasvatatavad vahekultuurid, nt valge sinep ja keerispea. Õde Christa Weinrich õpetab raamatus sedagi, kuidas valmistada loodulähedaste taimekaitsevahendite ja väetistena leotisi, tõmmiseid, taimeleent ja -teed.

Kauane Maaülikooli õppejõud ja raamatu „Taimedega kahjurite vastu“ autor Luule Metspalu soovitab seda teost lugejaile nii: „Häid näpunäiteid saavad raamatust kõik segaviljelusega alustajad. Nt valget sinepit jt taimi võiks meil palju rohkem vahekultuurina kasvatada.
Raamat sobib vundamendiks, millele igaüks rajab oma aias kogetu põhjal ise pealisehituse. Põhiprintsiibid on kenasti välja toodud. Kõiki kasvatusskeeme aga kopeerida ei maksa. Külvi- ja istutusajad on tõlkes küll meie oludega sobivaiks kohandatud, kuid Eesti ja Saksamaal kliima, mullastik ja neist tulenevad kasvutingimused on liiga erinevad, et täpselt samasuguseid tulemusi loota. Meil on vegetatsiooniperiood tunduvalt lühem ja kõik lõunamaal toimivad kombinatsioonid ei hakka seepärast tööle.“

Keemiku haridusega kogenud viinameister Rita Vitt teeb oma Saksamaal Schwarzwaldis asuvas Brunnenhofi mahetalus juba üle 20 aasta likööre, mille retseptides ta sobitab kokku nii õite kui ürtide lõhna- ja maitsenüansse. Hõrgud, osalt ka eriskummalised kombinatsioonid pakuvad igale liköörinautijale uusi maitseelamusi, kehutades huvilist argiste loodusandidega loominguliselt ümber käima.
Retseptides on lähteained antud 1 ja 5 liitri likööri valmistamiseks.
Lisaks saate raamatust täpsed juhised ürtide-õite-viljade korjamiseks ja töötlemiseks ning ka likööri säilitamiseks. Autor soovitab: valmistage endale uusi maitseüllatusi, alustades magusa hõnguga üheksavägise-saialilleliköörist
ja lõpetades vürtsika rohelist värvi teelehe-kortslehelikööriga. Likööri valmistamisest võib saad tore harrastus, mis aitab ka taimi tundma õppida.
Raamatu ilusatel piltidel mõjuvad väga ahvatlevalt kannikese-, sireli-, ristikuõie- ja angervaksaliköör, kuid looduslikke rüüpeid saab teha nt ka lehisekäbidest ja kuusekasvudest, retseptides on soovitatud koos kasutada nt kõrvenõgeseid ja sarapuupähkleid ning rabarberit ja tüümiani.

Likööri ei ole keeruline teha. Lisaks loodusandidele on selleks kindlasti tarvis ka alkoholi. Likööri alkoholisisaldus peab olema vähemalt 15%, kuid see võib olla ka palju kõrgem. Oluline on, et alkohol toimib ka säilitusainena. Mida kõrgem on alkoholisisaldus, seda paremini liköör säilib. Ka 15% alkoholisisaldusega jook ei rikne, kuid see vananeb kindlasti kiiremini kui 30%, muutudes nii värvilt kui maitselt. Alkoholi lähteainest sõltub olulisel määral likööri aroom ning nii võivad teatud alkoholid toimida ka maitsestajana. Eriti õrnad aroomid, näiteks õielikööride omad, võivad aga kergesti puuviljaviina
või mõne muu destilleeritud alkoholi maitse varju jääda, mistõttu kasutatakse nende valmistamisel
neutraalse maitsega piiritust.
Kindla koostisosana täidab likööris olulist rolli veel vesi, sest selle raamatu retseptides on eelkõige kasutanud kuivatatud või vähese veesisaldusega ürte ja õisi. Kõige parema tulemuse annab ilma mingi kõrvalmaitseta pehme vee kasutamine. Kare vesi võib likööri hägustada. Kui kraanivesi on liiga lubjarikas, tuleb see asendada pehme karboniseerimata pudeliveega. Lähteainetest valmib sobiva kangusega nauditav jook just õige koguse vee lisamisel. Erinevalt marja- ja puuviljalikööridest tuleb õie- ja ürdilikööridesse lisada ka kogu vajalik suhkur, mesi vm magustaja.

Lemmikloomad söövad seda, mida inimene neile annab. Absoluutset tõde, mida koer ja kass sööma peavad, aga ilmselt polegi.
Loomaarst Tiina Toomet kirjutab raamatu eessõnas nõnda: „Loodan, et saate siit vähemalt ühe õpetuse: valima peab selle, mis loomale sobib. Sobivuse näitab tavaliselt ära katse-eksitusmeetod. Et aga oma lemmiklooma katsetega mitte ära tappa, oleks vaja teatud algteadmisi, et mitte väga puusse panna. Neid ma selles raamatus anda püüangi.
Ideaalne on selline söötmine, millega saavutatakse hea tulemus. Loom on rõõmus ja aktiivne, küljeluud ei paista, aga pole ka tuntavat rasvakihti, karv läigib ja silm särab. Lemmikloomad sõltuvad meist ja nad on meile igal juhul tänulikud, hoolimata sellest, kas saavad hanemaksapasteeti või kõige odavamat supermarketi krõbinat. Aga meie valikutest sõltub nende tervis ja heaolu.“

Populaarteadusliku lähenemisega raamatust saate näiteks teada, miks terve koer tahab süüa end ülekaaluliseks, miks kass ei saa olla vegan, millest koosneb hiir ja kui suur on käpajälg, mille lemmiku pidamine elukeskkonnale jätab.

Teoses on ka natuke autori kommentaaridega retsepte. Vahel on tervise pärast vaja mingit väga spetsiifilist toitu anda, teinekord tahaks niisama midagi uut katsetada ja vaadata, kuidas see loomale maitseb. Treeningmaiusi
tasub ise teha, sest siis on kindel, mida need sisaldavad. Ja kui mõnikord on aega ja põhjust, siis võib ju oma lemmikule teha midagi väga erilist nagu peedimakroone toorjuustuga. Ükski neist retseptitoitudest ei ole mõeldud pikaajaliseks söötmiseks.

Vaarikas on paljude lemmikmari. Eelmise põhjaliku vaarikaraamatu ilmumisest on varsti möödas 20 aastat. Vahepeal on lisandunud hulk huvitavaid sorte ning täienenud kasvatustehnoloogia. Raamat on mõeldud eelkõige koduaednikele, kes saavad riske hajutades katsetada eri sortide ja kasvatusmeetoditega.
Lugedes saate soovitusi istandiku rajamiseks ja hoolduseks, multšide kasutuseks, väetamiseks, vaarikate paljundamiseks, toestamiseks jm. Omavahel on võrreldud ruttu rahva südamed võitnud taasviljuvate vaarikasortide ja traditsiooniliste suvivaarikate hoolduse ja saagikande sarnasusi-erinevusi. Suur osa raamatust on pühendatud vaarika haigustele ja kahjuritele.
Lisaks põhjalikule fotodega vaarikasortide tutvustusele õpetab teos vahet tegema ka vaarikale lähedastel söödavate viljadega liikidel. Saate teada, kes on maasikvaarikas, läänevaarikas, mesimurakas, pampel ja vampel, kuidas neid aias kasvatada ja millised on nende paremad sordid.
Raamatul on kaks autorit, ka enamik fotosid on nende tehtud. Liina Arus (snd 1975) on lõpetanud Eesti Põllumajandusülikooli (praegune Eesti Maaülikool) aianduse eriala. Kaitsnud samas magistriväitekirja, mille põhiteemaks vaarikasordid ja nende kahjustuskindlus. 2013. aastal kaitses Liina Arus Eesti Maaülikoolis filosoofiadoktori väitekirja, töö teema oli vaarikamardikas ja tema looduslikud vaenlased.
Alates 1999. aastast töötab ta Polli Aiandusuuringute Keskuses teadurina, varem tegeles ta peamiselt vaarikasortide, nende aretuse ja kahjustajatega. Praegu on Lina Arus keskendunud vähemlevinud puuvilja- ja marjakultuuridele. Lisaks teadustööle ja nõustamisele tegeleb ta marjakasvatusega ka oma ettevõttes, viljeldes-paljundades vaarikat ja teisi marjakultuure.
Mailis Vinogradov (snd 1995) on lõpetanud Eesti Maaülikooli aianduse eriala ja kaitsnud seal magistriväitekirja. Alates 2017. aastast töötab ta Polli Aiandusuuringute Keskuses vaarikasortide, nende aretuse ning vähe levinud puuvilja- ja marjakultuuridega.

Sellel asjalikul raamatul ei ole kindlat autorit: smarticular.net on Saksa jätkusuutliku elu ideedeportaal. Alates 2014. aastast on nad kogunud ja avaldanud nõuandeid ja nippe, mis aitavad elada keskkonnasõbralikumalt. Portaali jälgijailt kogunenud headest nõuandeist koostatakse ka raamatuid, kuid saksakeelses portaalis täieneb ja uueneb materjal pidevalt. Eesti keelde pole smarticulari meeskonna väljaandeid varem tõlgitud.

Esimesena avaldame neilt raamatu, mille peategelased on söögisooda, sooda, äädika, sidrunhappe ja pesuseep.See raamat on olnud pikalt Spiegeli bestsellerite edetabelis https://www.spiegel.de/kultur/literatur/spiegel-bestseller-ratgeber-leben-gesundheit-essen-trinken-a-1253537.html

Nimetatud vahendite abil on võimalik asendada pea kõiki kodukeemia poes saadaolevaid tooteid ning lahendada palju igapäevaprobleeme. Raamatus on umbes 300 kasutusvõimalust ja 33 retsepti tõestamaks,  kui lihtne see on. Osa neist nippidest on meile tuttavad, väga paljud saksa majapidamistarkused aga alles ootavad katsetamist ja proovimist.

Lihtsad abivahendid on mitmes mõttes väga kasulikud.

Omatehtud kehahooldus-, kosmeetika- ja majapidamisvahendid on tervislikumad!

Saad ise otsustada ja valida, mis sulle kõige paremini sobib ja millistest ainetest abivahendid koosnevad, nii pole karta allergiat ega muud halba mõju.

Kodustest vahenditest valmistatud alternatiivid on keskkonnasõbralikumad!

Tutvustatud kodused majapidamis- ja kosmeetikavahendid on kas looduslikku päritolu või lihtsalt biolagunevad. Nende kasutamine vähendab ka pakendiprügi hulka.

Isetegemine aitab säästa hulga raha!

Deodorant kogu perele vähem kui 50 sendi eest? Pesupulbrile kulub vaid murdosa summast, mida maksaksid selle eest poes? See raamat õpetab säästma.

Isetegemine on lahe!

Avasta uusi võimalusi, kuidas elada lihtsat ja keskkonnasõbralikku elu.

Igas Eesti kodus leidub vanematelt ja vanavanematelt päritud eestiaegseid asju: nõusid, tekstiile, karbikesi, raamatuid. Aja jooksul muutuvad need järjest väärtuslikumaks.
Kunstiajaloolane Mirjam Peil tutvustab esemeid, mille sarnaseid võib kodudes veel alles olla.
Era- ja muuseumikogudest valitud asjad on pärit murrangulisest ajast 19. sajandi lõpukümnendeist Teise maailmasõja alguseni, mil uus moodne eluviis hakkas vana ja traditsioonilist välja tõrjuma. Selle aja eesti kodu puhvetkapis peitusid Lorup ja Langebraun, kapinurgal seisis RET-i raadio, raamaturiiulil Nobeli laureaadid ja Taska köites "Kalevipoeg", kohvilaual oli fileepitsist lina ja kirjutuslaual marmorist jalaga lamp, köögis Tallinna vaatega plekist purgid ja AEG kodutehnika. Neist kõigist on raamatus juttu.