Mary Poppinsi ja guvernant Maria kehastamisega võitis nooruke Julie Andrews filmisõprade ja -kriitikute südamed terves maailmas. Kehvadest oludest pärit neiu imeline hääl, võrratu tantsuoskus ja loomulik näitlemisanne lennutasid ta Briti vodevillilavadelt Hollywoodi särasse.

Koos tütre Emma Walton Hamiltoniga kirjutatud autobiograafias meenutab Andrews südamlikkuse ja sooja huumoriga filmitegemist, sellega seotud põnevaid inimesi ja samal ajal oma eraelus toimunut.

***

Peagi pärast sõja lõppu 1945. aastal hakkasin koos ema ja papaga nende vodevilli-tuuridel ringi rändama. Mind rabas kontrast pealtnäha glamuurse teatrielu ning üsna kulunud ja narmendava lavataguse tegelikkuse vahel. Veidi enne mu kümnendat sünnipäeva kutsusid ema ja papa mind ühe esinemise ajal endaga koos lavale. Mikrofonini küündimiseks seisin õllekastile ja esitasin papaga dueti, ema aga saatis meid klaveril. Tasapisi hakkasin üha tihedamalt nendega koos esinema.

Koolis oli mul raske leida oma sotsiaalset kohta – kõverate jalgade, hobusehammaste ja viletsa silma pärast, lisaks olin ka spordis saamatu. Kui vähegi võimalik, põgenesin laupäevahommikuti kohalikku kinno laste seansile – seal tegin esmakordselt tutvust Hollywoodi maagiaga. 1946. aastal pisut enne jõule tuldi mulle varakult kooli järele. Ema ütles, et õhtul esineme Londonis Stage Door Canteenis sõduritele. Kui me esinemispaika jõudsime, sain teada, et kohal on ka kuninganna Elizabeth, kuningas George VI abikaasa. Kui mu vanemad olid oma esinemisega suurelt jaolt ühel pool, läksin lavale mina, laulsin koos papaga ja siis üksi. Olin 11-aastane ja kogu kava peale ainus laps. Tema Majesteet tuli lava taha esinejaid tervitama. Kui ta mulle lähenes, tegin reveransi ja kuninganna ütles: „Sa laulsid täna õhtul väga ilusasti.“ Mind hämmastas, et ta võttis vaevaks mind kiita. Järgmisel päeval koolis leidsin end tähelepanu keskpunktist. Hakkasime koos ema ja papaga laiemalt esinemas käima. Isa ja Win said pisitütre – minu poolõe Celia, hüüdnimega Shad – ning järgmisel kevadel tõi ema ilmale mu noorima poolvenna Christopheri. Ema oli juba ammu tahtnud naasta oma kodulinna Walton-on-Thamesi ning nad papaga leidsid sealt ja ostsid ära – võttes märkimisväärselt laenu ning andes sissemakseks ära peaaegu viimse kui teenitud penni – maja nimega The Old Meuse. Sotsiaalses mõttes oli see meie jaoks suur samm ülespoole. Algselt oli tegu kõrvalasuva härrastemaja teenijaskonna elumajaga; ema avastas, et tema vanaema oli teismelisena olnud seal köögitüdrukuks ja elanud meie majas. „Meile oli määratud siia tulla,“ ütles ema. Parim Old Meuse’i juures oli suur aed. Seal oli sireleid, roniroosidega lehtla, köögiviljalapike ja väike viljapuuaed. Lisaks tallatud muruga tenniseväljak ning selle taga väike kuusetukk. Muidugi oli sellega probleem: meil polnud võimalik seda ülal pidada. Esimestel kuudel hoolitses aia eest ema onu Harry. Kainena oli ta lõbus ja lahke ning polnud paremat aednikku kui tema. Harry istutas köögiviljataimi, lõikas puid ja niitis muru; kuid ta kaanis nagu loom ega ilmunud tihtipeale üldse kohale. Umbrohi ja kõrgeks kasvanud muru valmistasid mulle palju muret ning kurvastust. Meie juurde tuli elama tädi Joan koos oma abikaasa Billiga. Papa püstitas neile aeda tillukese valmiselementidest majakese ning muutis meie kolme auto garaaži tädi jaoks tantsukooliks. Päev läbi saalisid meie sissesõiduteel õpilased ja kogu aeg kajas õues muusika. Mulle oli see kõik imeline, sest ma sain tädi tundides olla ja seltsi alati, kui seda vajasin – ning seda juhtus sageli, sest peamaja oli tihtipeale tühi.

Just enne Meuse’i kolimist oli mul õnne – mind võeti Londonis lavastuvasse muusikarevüüsse „Starlight Roof“. See kujutas endast glamuurset laulu-, tantsu- ja komöödianumbritest pikitud õhtut. Minu osaks oli üksainus aaria: koloratuurile mõeldud põrgulikult raske „Polonees“ ooperist „Mignon“, mille lõppnoot on kolmanda oktavi f. Debüüt oli üllatavalt edukas ning mind ristiti „patsidega imelapseks“. Kuna iga päev peale pühapäeva oli kaks etendust, siis jäi mul koolis käimine katki. Mulle palgati koduõpetaja, kes tegeles minuga neli tundi päevas. Emal ei olnud kogu aeg võimalik minuga Londoni vahet käia, seepärast olid mul mõnikord kaaslaseks onu Bill või tädi Joan. Etenduste vahel tegin ära õppetükid ja sõin või kui mul vedas, siis vaatasin lähedalasuvas kinos tunnikese joonisfilme.