1980. aasta kuumal suvel, kui Moskva hingab olümpiamängude rütmis, on elu Volga-äärses pioneerilaagris Tormilind vaikne ja rahulik. Pioneerid peavad koondusi, mängivad jalgpalli ja räägivad öösiti õudusjutte. Noored kasvatajad armuvad üksteisesse, jõetramm toob sööklaplokki söögikraami, männimets õhkab suvist kuumust. Kuid suveidüllil on ka varjupool – laagris toimub midagi ebamaist ja verdtarretavat. Pioneeride seas peidavad end vampiirid.

„Sööklaplokk“ on väga mitmekülgse ja populaarse Vene kirjaniku Aleksei Ivanovi uusim teos, mille kohta ta ise ütleb: lihtne ja lõbus lugu keerulistest ja tõsistest asjadest.

Pioneerilaagri eluolu ja nõukogudeaegne lastefolkloor on selles raamatus väga tähtsal kohal, kuid see on ka lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest.

***

Aleksei Ivanov on sündinud 1969. aastal Gorkis (tänapäeval Nižni Novgorod). Ta kasvas üles Uraalis Permi linnas. 1996. aastal lõpetas ta Jekaterinburgi ülikooli kunstiajaloolasena. Seejärel töötas Ivanov valvuri, laborandi, matkajuhi, kooliõpetaja, ajakirjaniku ja õppejõuna. 1990. aastal ilmus tema esimene kirjanduslik tekst, ulmejutustus „Jaht Suurele Vankrile“ („Oxota на Большую Медведицу“) ajakirjas Uurali Jäljekütt. Seejärel kirjutas ta aastaid sahtlisse, kuni 2003. aastal jõudis trükki tema fantasy-elementidega ajalooline romaan „Parma süda“ („Сердце пармы“). Tänaseks on Ivanovilt ilmunud 11 romaani ja 7 dokumentaalteost kogutiraažiga üle 1,5 miljoni. Viis teost on ekraniseeritud, veel viis filmi on praegu töös. Eesti vaatajale on ehk tuttavaim 2013. aastal vändatud „Geograaf jõi gloobuse maha“ Konstantin Habenskiga peaosas.

Ivanovi teosed on žanriliselt väga erinevad. Ta tunneb sügavat huvi Uraali ja Siberi ajaloo vastu, millest jutustavad tema ajaloolised romaanid. Tema loomingu seas on ka mitu stiilipuhast ulmeromaani ning kaasajast jutustavat teost. Žanrist sõltumata on tema tekstidele omane dokumentaalne täpsus, eriline tähelepanu keelele ja hoogne sündmustik.