Tartu villad

Kunstiajaloolasest autor Enriko Talvistu selgitab esmalt, kuidas on kujunenud villad ja aedlinnade villakultuur. Villa on tema tõlgenduses tänavajoonest eemal asuv ja oma aiaga ümbritsetud ühepereelamu, millel on omaette kommunikatsiooniühendused ja pääs avalikule tänavale.
Tuleb välja, et Tartu on ümbritsetud aedlinnaosade – ja eramurajoonidega ja Tartu aedlinnades on umbes 7000 Enriko Talvistu villa-määratlusele vastavat maja, krundi keskmine suurus on u 900 m2. Arhitektuuriliselt huvitavamate villade tutvustamist alustab autor villast aadressil Veski 4, mis valmis 1860. ja mille tuntuim elanik oli Karl Ernst von Baer. Teose lõpetavad moodsad villad Ihastes ja Kvissentalis, kuid raamatus leidub isegi omaaegseid tüüpmaju ning peatükk „Kingsepal pole kingi“ tutvustab neid väheseid eramuid, mille arhitektid on Tartus endale projekteerinud.
Lugeja saab teda, kuidas Tartus on eri aegadel ehitatud, kuidas ehitusnormidega on majaomanikke nt nõukogude ajal kimbutatud, milline oli eri ajastuil materjalivalik, kuidas on kujunenud Tammelinn, Tähtvere jt linnajaod ja kes on põnevamate villade loojad. Mitmeid Tartut ilmestavaid villasid teatakse siiani nende ehitaja või esimese omaniku järgi. Vanemate villade puhul ongi teoses nimetatud ka nende tellijaid, uuemate puhul üldiselt mitte, sest nüüd vahetuvad majaomanikud üpris ruttu.
Huvitav on jälgida, kuidas on ajas muutunud oma kodu ideaal ja selle saavutamise võimalused. Nt nõukogude ajal oli ise ehitamine paljudele ainus võimalus oma kodu luua ja oma kodumaja ehk villa ehitamine oli terve pere keerukas ühisüritus. Teksti ilmestavad Ove Maidla fotod, mis on valdavalt tehtud 2019. aasta kevadel ja suvel.

Erniko Talvistu ja Ove Maidla koostöös on Tartu linna toetusel varem sündinud raamatud “Tartu mustrid” (2017) ja “Tartu tagahoovid” (2018). Esimene keskendub detailidele ehk huvitavatele akendele ja ustele, mida mööda jalutades muidu ehk ei märkakski; teine aga linna varjulistele nurgatagustele ja õuedele ning kehvadele elutingimustele, mida tartlastel on tulnud taluda; kolmas tutvustab eri ajastuist pärit põnevamaid eramuid. Koos pakuvad need kolm detailide jäädvustamiselt terviku suunas liikuvat raamatut väga huvitavat pilguheitu Tartule. Mõned uksed, aknad, puukuurid ja villad tunneb vaataja kohe ära, sest on neist praeguse või kunagise tartlasena ju nii palju mööda kõndinud. Teised ärgitavad aga mõtlema ja küsima: kas Tartus on tõesti ka selliseid maju ja õuesid?