Viisteist sõnavaadet

Olen mõelnud, kas essee on ehk üks suur sõnademäng.
Jah on, sest mäng on äraütlemata tõsine asi. Mäng aitab ennast paremini mõista. Mängu ilu seisneb selles, et mäng on täiuslik iseendas. Kõige tõsisemad mängud toimuvadki mängu enda pärast, sest viimasena otsib mängija ikkagi iseennast.
Mõni essee sünnib südamevalust: kui ära kirjutad, hakkab kergem. Mõni nõuab aga süvenemist ja kui miski saab mulle endale selgeks, panen selle kirja. Vahel aga essee otsekui kukub sülle. Mingi sisemine märkamine või taipamine tekib ootamatult ja tuleb vaid kirja panna.
Missugune ka poleks essee sünd, alati on tegemist püüdega midagi võimalikult täpselt sõnastada. Vahel see õnnestub üsna hästi, mõnikord jääb ikkagi suur osa käsitletavast kusagile sõnade taha ja sõnade ümber.
Tõnu Lehtsaar

Tõnu Lehtsaar on Tartu Ülikooli professor, religiooni- ja suhtlemispsühholoog, kelle sulest on ilmunud arvukalt psühholoogia-alaseid raamatuid ja õpikuid.

Olen psühholoog, kelle ülesanne on nõustajana aidata inimestel hinges selgust leida, leevendada valu, tuua rahu hinge ja suhetesse. Need on õilsad, ent sageli raskesti saavutatavad eesmärgid.
Olen hakanud oma töös tundma üht raskesti sõnastatavat tunnet, mida võiks nimetada aukartuseks valu ees. Iseenda jaoks andsin selle tundele nime – valuaukartus.
Tunnen valuaukartust, kui kuulan hingevaluga inimest, kelle valu on minu enda kogetust suurem. See on natukene seda moodi, kui suhelda endast targema inimesega. Valuaukartus viib mind kuulaja ja õppija rolli.
See on nii vastuoluline. Minu juurde tullakse abi otsima, aga tegelikult aidatakse ja haritakse mind, näidatakse, mis jääb teispoole mulle tuntud valu piiri.
Südamevalu on ühelt poolt üldinimlik, aga samas alati kordumatu ja unikaalne. Abikaasa kaotus, lootusetult sassis suhted, sügav solvumine, põrmustatud enesehinnang, võimetus mõista toimuvat, üksijäämine – need on vaid mõned südamevalu nimed.
Oma teadliku elu alguses ma peaasjalikult õppisin teadmisi. Siis tuli aeg, kui ma õpetasin teadmisi. Nüüd on aeg, kus ma õpin tunnetest ja jagatud kogemustest. Olen jõudnud enda jaoks üllatava järelduseni, et inimene on ennekõike ikkagi emotsionaalne olend.
Paljud avastused ja leiutised sünnivad valu kaudu. Mõnikord on see valu loovas hinges, vahel inimeste vahel. Teaduse ülim püüd on tunnetada tõde ehk saavutada tegelikkusele vastav teadmine. Juba tark Saalomon ütles, et kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!
Miks käivad tõetundmine ja südamevalu käsikäes? Ma ei tea. Südamevalus tark inimene jääb ikkagi targaks inimeseks. Eruditsioon, entsüklopeedilised teadmised, tuntus – kõik need väärtused ei vabasta elumuredest ja hingehädadest. Ja siis ma vaid kuulan.
Uue sündimine on valuline protsess. Olen mõistmas, et paljud avastused ja leiutised sünnivad valu kaudu. Mõnikord on see valu loovas hinges, vahel inimeste vahel. Me ei saa südamevalu vältida, aga me saame seda suunata uue loomisele ja hoida hävitavaks muutumisest.
Aukartus tähendab mittesekkumist, olla laskmist. Vahel tundub mulle, et valu ei saa võtta enne, kui ta on oma loova töö teinud. Valuga toimetulek on otsekui küpsete eesõigus.
On inimesi, keda valu matab enda alla ja on neid, kes valuga toime tulevad. Olen otsinud vastust küsimusele, et kes tulevad toime. Tundub, et toimetulijatel on üks ühine joon – nad on ausad iseenda ees.
Instinktiivselt me põgeneme valu eest. Valu pole midagi head ega ihaldusväärset. Samas, kui vaatan seda, mis on valu kaudu sündinud, tunnen ma valuaukartust.