Joostes Shermaniga

„Ma olin kabjalöögi korral valmis hüppama, kuid see loom ei osutanud mitte mingisugust vastupanu. Ta paistis oimetuna, sarnanedes pigem keldrist välja toodud hallitanud mänguasjaga, mitte elusa olevusega. Ettevaatlikult tegi ta ühe aeglase sammu teise järel.“

See pole raamat üksnes surmasuust päästetud eeslist, kellest saab raamatu autori, tema perekonna ja sõprade suurim sõber ja ühtlasi suurim väljakutse. See raamat räägib inimestest ja loomadest ja nendevahelistest suhetest – siiralt ja otsekoheselt ning kohati humoorikalt. Raamatu südamlik ja haarav põhiliin on osavalt põimitud lugudega elust enesest, erineva tausta ja elukäiguga inimestest, loomadest ja sellest, kui olulist rolli

mängivad loomad inimeste elus. Raamatu peategelased valmistuvad osalema Ameerika ühel hullumeelsemal ultramaratonil ja nii ei ole raamatust välja jäänud ka ahhetama panevad lood sellest, kuidas igaühes meist võib peidus olla ultramaratoonar.

„Ta ajas oma huuled prunti, nagu teeks sooja suulihastele, ning kukkus siis joodeldama nii hoogsalt ja hingeliselt, et ta paistis tahtvat kogu oma eluloo ära jutustada. Tema hõim oli seal. Kogunenud sinna, et teda tervitada. Lõpuks ometi.“