Multšide ja kivide kirju maailm

Multši kohta on arvamusi seinast seina. Üksmeelt pole selleski, kas laotada multši alla kangas või jätta see laotamata. Kanga tulised pooldajad leiavad, et see käib multšiga pea kohustuslikult kaasas, teised aga on kangaste veendunud vastased.

Sellest raamatust saab taime- ja aiandushuviline vastused paljudele küsimustele.

• Millised materjalid kuuluvad multšide hulka ja millised mitte?
• Kuidas multše kasutada ning mida multš annab?
• Kuidas kasutada aiakujunduses kive ja muud mineraalset materjali?
• Kuidas ja millistel juhtudel kasutada aiakangaid?
• Kas multš on taimede tervise seisukohalt ohutu?

Raamatut läbivaks lõimelõngaks on multši ja mulla vaheline koostöö ning mulla tervis. Olulised, sageli nähtamatud koelõngad on multši ja puittaimede suhe ning kasvukoha mõju taimede heale käekäigule. Selguse huvides on koduaiapidajatele, haljastajatele ja maastikukujundajatele mõeldud raamat jagatud kolmeks põhipeatükiks: multšid ja multšimine, kivimipõhised materjalid aiakujunduses ning aiakangaste kasutus.

Aino Mölder:

Luua Metsanduskool on mu esimene ja ainuke töökoht pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist metsamajanduse insenerina aastal 1979.  Luuale tõid mind puud – teadsin siin olevat Eesti suurima puukooli ja liigirikkaima puittaimede kollektsiooni ehk arboreetumi. Seega sisenesin Luuale justkui tagauksest, andmata endale aru, et nööbi küljes on ka kuub – metsanduskool, mille praktikabaasiks puukool-arboreetum oli ja on. Praktikantide juhendamise kaudu tekkis tihedam side ka kooli õppeosakonnaga, kuhu mind kutsuti õpetama puittaimede ja nende kasvatamisega seotud õppeaineid. Märkimisväärse osa koolitööst olen pühendanud arboristikutse väljaarendamisele.

Lisaks sellele, et olen puude usku, olen ka õppimise usku. Et end koolmeistrina kindlamalt tunda, läbisin Tartu Ülikoolis kutsepedagoogika ja andragoogika õppekavad. Täna ma ei kujuta ette, et võiksin teha midagi muud, kui olla oma valdkonnaga seotud ainete õpetaja – õpetamine õpetab. Siiski pole ma ka puukoolist ega arboreetumist eemaldunud – käin seal peaaegu iga päev kas üksi või õppijatega ning otsin koos teistega arenguvõimalusi ja lahendusi. Seega moodustavad kool ja arboreetum minu elu arendava kaksainsuse. Koos mu perekonnaga aga kolmainsuse.