Sertorius ja barbarite kuld

Ajalooline romaan viib aega 108…105 eKr, mil Rooma vabariik oli murdepunkti lävel. Noored mehed – idealistlik maa-aadlik Quintus Sertorius, vaesunud patriits Lucius Cornelius Sulla ja andekas väejuht Gaius Marius -, kõik nad kujundavad tulevikku, mis viib vabariigi lagunemiseni. Lugeja saab osa võimujanust, korruptsioonist, sõjaväe argipäevast jpm. Leitakse ja ka kaotatakse antiikmaailma üks suurimaid aardeid – Tolosa kuld. Teos kulmineerub Arausio lahinguga.

Autor on romaanile kavandanud ka järje.

„Andke andeks, auväärt tsensor, aga mina sellesse ei usu.“
„Ja millesse siis sina usud, minu vaene Sertorius?“ küsis Livius Drusus irooniliselt.
Sertorius vaikis viivu mõtteid kogudes. „Mina usun, et meie vabariik peab autasustama ja ülendama ka neid, kellel on omaenda isiklikud väärtused ja voorused, millega ta isamaale kasu toob. Mitte ainult selle järgi, mis need olid tema esivanematel. Mina usun, et lubadusi tuleb pidada, olgu need antud kellele tahes. Kas või barbaritele. Mina usun, et rikkad ja võimsad peaksid kohtlema nõrgemaid ja vaesemaid ausalt ja õiglaselt.“
„Sa vastasid hästi mõistes, mida Rooma sinult ootab. Aga mida sina Roomalt ootad, Sertorius?“
Sertoriusel hakkas villand saama neist otsestest küsimustest. Ta vastas ninakalt: „Näiteks seda, et ta vähem haiseks?“
Tema üllatuseks puhkes Drusus naerma. „Elad siin pool aastat ja harjud nii ära, et nina ei tunne enam midagi.“
Ta kummardas vandeseltslaslikult ettepoole. „Tahad ma ütlen sulle ühe saladuse. Rooma on midagi palju enamat kui üks haisev linn seitsmel künkal. Mis ta sinu jaoks on, pead ise mõistma. Minul kulus selleks oma pool sajandit, ehk läheb sinul kiiremini.“