Impeerium

Šveitsi kirjaniku Christian Krachti (s 1966) neljas romaan „Impeerium” jutustab loo radikaalsest taimetoitlasest, habemikust nudistist August Engelhardtist (1875–1919), kes kolib Saksamaa kolooniasse praeguses Paapua Uus-Guineas, et elada vaid kookospähklitest ja päikesepaistest – teostada utoopia, mis lunastaks kogu inimkonna, kaugel hävitavast Euroopa tsivilisatsioonist, mis seisab nüüdisaja, aga ka I ja II maailmasõja katastroofide künnisel. Kuid Lõunamere isolatsioonis hakkab ettevõtmine üha enam sarnanema hullumeelsusega, mis kirjeldab oma grotesksuse kõverpeeglis meie aega – allakäigutrepist alla.

„Impeerium” balansseerib ajaloo- ja ilukirjanduse piiril ning on kõrgelt hinnatud nii autori satiirilise kui ka sügavalt meditatiivse stiili poolest. Romaan leidis Saksamaal juba enne ilmumist (2012) palju kõlapinda ning tekitas ajakirjanduses suuri ja põhimõttelisi vaidlusi autori väärtushinnangute üle. Provokatsioon ja huumor või halvad maneerid? Samas iseloomustatakse romaani kui värvikirevat, musta huumoriga, fantastiliselt realistlikku, jaburalt moonutatut – humoorikaimat sügavat meistriteost saksakeelses kirjanduses pärast Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmist”.